Koolitants 2017 festivali õhtujuht: Aleksandr Žemžurov!

Tänavuse Koolitantsu festivali kontsertide õhtujuhiks on energiline ja alati naerusuine Aleksandr Žemžurov, keda sõbrad-tuttavad hüüavad Sassiks. Tantsinud on Sass nii kaua, kui ta mäletab ning mitmel korral ka Koolitantsule sattunud. Et aga Sassist kord Koolitantsu õhtujuht saab, sellest ei osanud ta unistadagi.

"Koolitants on alati olnud minu jaoks suur sündmus ning Koolitantsule minek eesmärk omaette," rääkis Sass, kes igapäevaselt töötab tantsuõpetajana. Sass võttis omaloodud tantsuga Koolitantsust osa juba kümme aastat tagasi. "Esimesel korral panin tantsu lihtsalt kokku materjalist, mida trennis olime õppinud," meenutas ta, kuidas esimese Koolitantsu tantsu tegi. "Meil oli hea materjal ja ma tundsin, et sellega võiks täitsa Koolitantsule minna ja noored olid nõus. Esimesel korral ei suutnud ma oma rühmast lahti lasta," naeris Sass, "ma tantsisin laval koos oma rühmaga. Sain ka korraldajatelt hoiatuse, et see ei ole reglemendiga lubatud. Tagantjärgi mõeldes ei saanud minu rühm ehk sellepärast edasi, kuid see polnud ka meie eesmärk. Me nautisime lihtsalt koos tantsimist ja videot vaadates on näha, et meil oli laval hirmus tore olla!"

Koos tegemise rõõm ja tantsimise nautimine on Sassi sõnul Koolitantsul kõige olulisem. "Tants võiks olla nii äge, et on Koolitantsu vääriline, aga ei peaks ilmtingimata võitma minema," andis Sass nõu. "Sel aastal osaleb näiteks Koolitantsul üks rühm, kellele ma annan tunde. Need tüdrukud on ääretult tublid ja panevad end proovile tänavatantsu žanris. Keegi neist tegelikult tänavatantsija ei ole, osad on hoopis balletikooli taustaga. See on neile tõsine väljakutse, alates tantsutehnikast kuni riietuseni. Aga nad naudivad seda, mida teevad ja tunnevad sellest kõigest suurt rõõmu!"

Olles ise oma tantsudega Koolitantsul osalenud mõistab Sass hästi, et kui edasi ei pääse, võib tekkida tunne, et midagi läks valesti, ent tegelikult pole asi üldse selles. "Koolitantsul on igal aastal kohutavalt palju häid tantse ja tantsijaid. Žüriil lihtsalt ei ole võimalik kõigile "jah" öelda. See, et edasi ei saanud, ei tähenda, et keegi on halvem või parem. Selline oli lihtsalt selle hetke žürii otsus. See võiks olla pigem motivatsioon, et järgmine aasta tulla ja uuesti tantsida! Koolitantsul on hästi tore traditsioon, et juhendajatele antakse tagasisidet ja see on hea koht kuulata žürii mõtteid. Aga ma rõhutaks ikkagi, et finaalkontserdile mitte saamist ei tohiks võtta selliselt, et midagi läks valesti. Maitsed ongi erinevad! Järgmine aasta tule kindlasti uuesti ja siis meeldib žüriile ehk just sinu tants!"

Küsimuse peale, kas siis üldse on olemas kole tants, vastab Sass siiski jaatavalt. "Kole tants on küll olemas. Kui tantsus on agressiivsus, negatiivsus ja kole emotsioon, siis see on kole. Siis see pole muidugi enam ka tants," jätkas Sass tõsiselt. "Tants ise on väga ilus. Tantsuga saad sa väljendada kõike seda, mida sõnas, kirjas, laulus või mingil muul moel enam ei saa. Tants on inimese jätk. Ja tants liigutab – tänu tantsule me ei seisa ühe koha peal. See inspireerib edasi liikuma, edasi püüdlema. Tantsus on selline emotsioon, mis paneb sind püüdlema sinna, kus sul on hea."

Koolitantsu maakondlikel tantsupäevadel osalemine ei ole Sassile uus asi. Eelmisel aastal käis Sass kõik tantsupäevad läbi, kuna esines Julia Koneva tantsulavastuses "You Must Love Onions". Nii on Sassil pilt ees, mis tantsupäevadel toimub. "Eelmise aasta Koolitantsult on mul kõige eredamalt meeles lavatagune melu. Kõik see, mis eelneb lavale minekule, kuidas noored lava taga valmistuvad ja tantsivad. Me julgustasime üksteist, vaatasime, et keegi ei muretseks ega kardaks. See hetk lava taga, kui tantsija on peaaegu laval, on väga eriline. Ta pole veel laval, aga hinges juba on. See on väga äge."

Tänavu on osaleb Sass Koolitantsul õhtujuhina. "Hurraa!" on Sassi vahetu reaktsioon selle peale. "Koolitants on kahtlemata minu selle aasta kõige ägedam sündmus. Ma olen väga õnnelik selle üle, et ma saan õhtujuht olla. See on väga suur au!" Sassi sõnul kardab ta selle rolli juures vast kõige rohkem seda, et teeb rääkides grammatilisi prohmakaid, kuna eesti keel ei ole tema emakeel. "No ja siis on muidugi veel lavanärv. Ma ei ole tänaseni täitsa selgeks saanud, kuidas sellest lahti saada," naeris ta, "aga ma püüan sellest üle olla ja mitte välja näidata, et ma pabistan."

Sass mõtleb juba praegu, mida ja kuidas öelda. "Mu tütar sai kingituseks kaja-efektiga mikrofoni. Sellega ma harjutan," rääkis ta, kuidas ennast ette valmistab. "Ma teen õhtuti selle mikrofoniga lapsele sõud. Ma alustan alati sõnadega "Tere tulemast! Mul on suur rõõm, et olete siin!" Mu lapsele väga meeldib. Aga see, et ma harjutan, ei tähenda, et kõik on pähe õpitud nagu robotil. Mul on siiralt tõeliselt suur rõõm, et nii paljud Koolitantsul osalevad ja sellest osa saada tahavad. Et Koolitants toob nii palju toredaid inimesi kokku."



Aleksandr Žemžurov töötab tantsuõpetajana ETA tantsukoolis ning treenerina oma stuudios Meie Meel. Aleksandr töötab ka Tallinna 53. Keskkoolis huvijuhina ja annab liikumistunde Mardi lasteaias. 2012. aastal lõpetas ta Tallinna ülikooli koreograafia eriala. Ta on osalenud tantsijana mitmetes tantsulavastustes, teiste seas "You Must Love Onions" (Julia Koneva, 2014) ja "Take me to the happy place" (Eliisa Sirelpuu, 2015).

Kommentaarid

Populaarsed postitused